Lõpetuseks ja kojuminek

Kuna kojuminekuni on jäänud kõigest natuke kauem kui 30 tundi, siis on ilmselt hea aeg teha kokkuvõtteid. Noh, nagu tavaliselt tehakse vana aasta lõpu puhul või midagi, mis muidugi kalendrisse vaadates oleks ka päris teemakohane. Tagantjärgi pean muidugi tunnistama, et ma olen olnud üsna laisk blogija (ja niisama tühjast-tähjast ei ole viitsinud ka kirjutada - või pole mu elu lihtsalt piisavalt huvitav et seda teha), aga retrospektiivis vaadates - kogu komplekti tervikuna ei ole mingil moel võimalik kirjaridadesse panna nagunii, nii et tunduvalt vahetumaid elamusi oskan ma kindlasti jagada õlleklaasi taga juttu puhudes.

Kas ma tunnen, et Island minusse midagi jätnud on? Vastus on - kindlasti, aga ma veel ei tea, mis see on. Selliste elamuste flashbackid avalduvad sageli kunagi tulevikus, näiteks homme, või hoopis kümne aasta pärast. Kindlasti ei lähe ma siit ära pettumuse, kurbuse, viha või millegi sarnasega, sest hei, kvantitatiivselt arvestades olen ma ju rikkam paljude tuttavate võrra, kellest nii mõndagi ma ka sõbraks julgen nimetada. Lisaks mälestused, kogemused trippidelt ja kas või meeletult halva ilmaga võitlemisel Borgartunil.

Kohalikus kultuuris orienteerumiseks on tarvis kindlasti natuke aega võtta, ning päris kindlasti julgen ma öelda, et inimesed, kes siin on lihtsalt paari nädalaga ring roadi läbi tuisanud või turistilõksudes käinud, ei ole tegelikult kuigivõrd kursis siinse elulaadi, murede ja rõõmudega, mis on ka mõistetav, sest see kõik vajab aega. Lõppkokkuvõttes on ka islandlased ju inimesed, oma väikeste toredate kiiksudega, nagu me kõik. Nad on uhked oma ajaloo üle, oma looduse ja loomade üle, oma kuulsate inimeste üle - mida kõike on suutnud üks väike rahvas, keda on kokku vähem, kui Tallinnas elanikke! Ja mul on hea meel, et ma olen suutnud vähemalt natukenegi endasse nende emotsioone ja suhtumist koguda.

Küll aga olen ma vaikselt tundma hakanud, et kodust kaugel olles on väike sinimustvalge suitsupääsuke minus kõvasti suuremaks kasvanud. Mitte et välismaal halb oleks, aga vastupidi, tuleb tunnistada, et Islandil on nii mõnigi asi paremini kui meil, aga meie, eestlased, ei ole sugugi mitte kehvad. Lihtsalt natuke läheb veel aega kuniks me järgi jõuame, ning tunnen üha rohkem, et tahan sellesse arengusse omalt poolt panustada nii palju kui ma suudan. Meie maa ja rahva näol on meil tegu siiski tohutute rikkustega, mida kohapeal viibides sageli väärtustada ei oska. Kuid kas või eesti keelt kuulda ja pideva inglise-islandi pudru vahele kõneleda on tegelikult ju tore, sest see kõlab kuidagi nii armsalt ja kaunilt, ning lõppudelõpuks meie koduse Euroopa (kuhu tinglikult kuulub ka Island) rikkuseks ongi mitmekesisus - meil on eestlased, soomlased, islandlased, lätlased, sakslased ja kõik teised, kes kõik on omamoodi erilised ja ilusad. Ja see mitmekesisus võikski meile jääda.

Olles tuttavaks saanud igasuguste inimestega, olen ma siiski kõige suuremat klappi leidnud soomlaste ja mõningate sakslastega - nad on nimelt mingil määral eestlastega väga sarnased - näiteks on nad võrdlemisi rahulikud ja tagasihoidlikud, tunnevad kella ja on täpsed. Viimase puudumine hakkas mind vähemalt lõunapoolsete puhul kohutavalt häirima. Lisaks vähemalt minu tutvusringkonnas oskavad kõik ka normaalselt alkoholi tarbida, mis tähendab, et meie seltskonnas mingite mällaris vempside kantseldamisega eriti tegeleda ei tulnud. Mida jällegi, lõunamaalaste, ameeriklaste jms puhul öelda ei saanud :)

Ja kindlasti olen ka akadeemilises mõttes kogenum, sest hüppasin ma ju pea ees üsna sogasesse vette, kuna geoloogiaga olin ma vähemalt enda arvates pigem vähe kursis, kuid nüüd tunnen end vähemalt natukenegi kompetentsena näiteks... geotermaalenergia vallas. Muidugi mitte mingisuguse spetsialistina, aga kummalisel kombel hakkas lihtsalt ECTS-ide (välismaises keeles EAP) tarbeks võetud aine mulle veel kõige rohkem meeldima. Muidugi oli ka aine, mida ma kunagi selgeks ei saanudki (nimesid ei nimeta, aga algab "geo-" ja lõpeb "-füüsika"), kuid mis seal salata, eks Erasmuse tudengina tahaks ju kõike muud ka teha kui iga hinna eest 30 ainepunkti taga ajada...

Aga kas ma julgeksin soovitada Erasmuse programmiga siia tulemist? - Nii ja naa. Ma ei liialda mitte mingil moel kui ütlen, et Erasmuse poolt edastatav toetus siinsete elamiskulude juures on naeruväärne, ning sellest ei ole võimalik korralikult tasuda isegi üüri, millest tulenevalt oleks väga vajalik enne omale majanduslikult kindel seljatagune luua. Muidugi ei muuda see minu silmis Erasmuse programmi kuidagi halvemaks, sest tegu on suurepärase ja lihtsa võimalusega avastada maailma ja avardada silmaringi, kuid kõrgete elamiskuludega riikide puhul on soovitatav hankida omale ka mingisugune lisatoetus, näiteks töökoha näol sihtriigis või töötada korralikult enne kodumaal. Aga lõppudelõpuks ei ole ükski saadav kogemus programmis osalemise näol võrreldav mistahes rahanumbriga, nii et kui on võimalus tulla, siis olen kindel et Islandile tulekut kahetsema ei pea.

Niisiis - 120 päeva, sajad (et mitte öelda tuhanded) kilomeetrid autosõitu, umbes 20 basseinikülastust ja lugematu arv Reykjavikis ja mujal läbitud samme hiljem julgen ma vist öelda - ma olen Islandil käinud. Ja päris kindlasti ei jää see viimaseks korraks. Bless bless!

  

Hall argipäev... ja lõpp polegi tegelikult kaugel

Tere!
Vahepeal on jälle palju vett merre voolanud ja saanud ka natuke koolis käia ning selle kõrvalt ka veidi ringi vaadatud. Aktiivne õppetöö on siin nüüdseks läbi saanud, aga nüüd tuleb kõik sisse magatud loengud kodus järgi õppida... :)

Ausalt öeldes talve tulekusse suhtusin ma väikese aukartusega, kuna siinsed talved olla juttude järgi just mitte kõige meeldivamad. Aga nagu juba kombeks saanud, siis on Islandi müütidel kombeks ennast ümber lükata... väikese vimkaga muidugi. Nimelt seni on talv olnud väga kaunis - ütleks et lausa kadestamisväärselt kaunis - lumi tuli maha ja siin ta nüüd ongi. Täna oli ka esimene selline tõeline külm, lausa -7 kraadi, annab juba Eesti mõõtu välja küll. Muidugi on talve juures eriti tüütu fakt, et siin teid eriti hooldada ei viitsita, nii et enamuse ajast saab kenasti liugu lasta. Autoteed on ajapikku puhtaks saanud, aga kõnniteedel olev lumi on lihtsalt jääks muutunud ja kui lund juurde ei saja, siis varsti kaob seegi ära. Aga vähemalt ei saja vihma, you know.
Olen ka vahepeal selgeks saanud, et kui vedur.is ähvardab tormi tulekuga siis... tuleb torm. Ja mitte mingi tavaline väike tuuleke, vaid ikka selline, mis halbade kokkulangevuste tõttu ka jalust rabada võib. Sõna otseses mõttes. Nimelt käisime Konradi ja Janaga ühel päeval, kui oli oranži astme torm, sportlikust huvist seda tormi ka jahtimas. Kui jõudsime kohta, kus juttude järgi pidavat vägev koridor tekkima (kusagil Reagani rahumajakese juures Borgartuni tänaval) siis... oli tuul järsku selline, nagu tahaks keegi veekahuriga sind minema pühkida. Õnneks kuidagiviisi saime sealt koridorist minema koperdatud, aga oranži tormi tunde saime küll kätte. Keskmisel Eesti pappmajal oleks ilmselt sellise puhangu peale lisaks katusele ka seinad minema lennanud, aga õnneks meid siiski merre ei puhutud.
Küll aga tasub üsna tõsiselt võtta hoiatusi teedele mineku kohta.

Lisaks lihtsalt tugevale tuulele, mis sitast ja plekist kokku löödud campervane minema puhub, on üsna suur oht saada autole kahjustusi ka ringi lendavate asjade, näiteks liiva poolt. Sõbranna rääkis, et kui ta lõunas käinud oli, siis tema ees olev auto oli Vatnajökulli lähedal ilma jäänud lausa kahest klaasist, mis, olles nüüdseks seal ise käinud, pole sugugi üllatav, arvestades seda, et see liiv seal niisamagi ringi vuhiseb, ilmselt siis tormitingimustes muutub see parajaks liivapritsiks, lisaks sekka ka suuremat pudi, mis siis lõpuks klaasidele saatuslikuks saabki.

Vahepeal olen ka kahel reisil käinud, kus seda looduse võlu natuke rohkem omal nahal tunda sai.
Esiteks käisime brittide pundiga Myvatnis, toimus see siis Iceland Airwavesi ajal. Kuttidel tuli mõte, et kuna sealkandis käinud nagunii pole, lisaks Nickil oli ka kaks sõpra külas, siis on Islandi kuulsaima räppari (Emmsje Gauti) esinemine piisav põhjus sinna minekuks. Mõeldud-tehtud, autoks oli muidugi tubli väike Toyota Yaris, milles ma tagaistmel muidugi parajalt kortsus olema pidin, et ära mahtuda. Aga kuna britid ja prantslane loomulikult libedate teedega tuttavad polnud, leidsin ma hea ettekäände ise rooli asumiseks. Poisid olid silmnähtavalt sillas kui ma ühel hetkel tee ääres seisma jäin ja nad aru said, et teel, millel me tegelikult sõidame, on praktiliselt võimatu isegi püsti seista... Rääkimata siis sellest, kui neile sai näidatud käsipiduri tegelikku otstarvet.
Kontsert ise oli, noh, nii nagu ikka, lihtsalt selle vahega, et kogu selle aja oli väljas tore -3, aga meie ise saime olla soojas geotermaalses vees. Küll aga hakkas action pihta siis, kui Myvatnist tagasi Akureyrisse sõitsime. Kõigepealt hakkas pihta korralik lumetorm, mis isegi põhimaantee nr 1 päris keerukaks tegi, sest lund sadas nii tugevalt, et kojamehed ummistusid pidevalt, lisaks polnud eriti näha ka tee ääres poste, või kui täistuled peale panid, siis ajas lumesadu pea korralikult sassi. Lisaks veel segast panev kütuseseier, mis ühel hetkel lihtsalt põhja kukkus ja andis teada, et tegelikult on meil veerand paagi asemel hoopis heal juhul reserv järgi. Selle lahendasime õnneks kiirelt teele juhuslikult jäänud bensiinijaama abil. Akureyris aga oli meie päralt kena ja soodne Aribnb majake, kus me ruttu kaasa võetud põlevvedelikega tutvust tegime. Õhtu edasisest käigust võin aga huvilistele rääkida juba eraldi, aga igatahes tasub mainida, et mõned inglased viinaga väga sõbrad ei ole ja väsivad kole kähku ja ootamatult :)

Teekond lõuna poolt Akureyri ja Myvatni suunal

Tagasisõidupäevaks oli öösel maha sadanud mõnus lumi, Akureyris lustisid neli- ja tagaveolised, linna sees olevatel küngastel uisutasid ja istusid kinni erinevad autod... noh, nagu meilgi Tartus, et suurema lumesaju kõrval Riia mäel pigem poole peal seisma jääda ei tahaks. Muideks, Akureyri politseimaja on täpselt kesklinnas, samuti lubavad nad lahkelt hommikul puhuda. Ikkagi ohutuse mõttes. Tagasiteel oli küll natuke igavam, nii et mingi hetk lasin ka briti rooli tagasi. Üldjuhul tasub väga skeptiline olla igasuguste inglaste ja prantslaste suhtes, kes väidavad et nad libedal sõita oskavad. Ega ikka ei oska küll :) Nii et mina siin talvel enam ühtegi "lõunamaalast" sanga ei lase, eriti kui nad naelkumme nähes neid arusaamatult vaatama jäävad. Rääkimata siis rapsivast sõidustiilist jms.

Lumine Akureyri. Fun fun fun!

Eelmine nv aga käisime ühe teise seltskonnaga jällegi lõuna pool, eesmärgiks oli siis Jökulsarloni külastamine, mis asub Vatnajökulli lõunaküljel. Olin küll pisut skeptiline, sest selles piirkonnas oli eelnevatel päevadel olnud tugev oranži taseme torm, mis kuulu järgi nii mõnegi katuse viinud oli, lisaks olid kaugemal idas nii mõnedki teed suletud ja road.is näitas kohati isegi kuni 54 m/s tuult.
Nii et tasa ja targu rentisime natuke suurema auto (Dacia Duster), igaks juhuks võtsime ka lumelabida, seda kõike selleks et teada saada et... seal pole isegi eriti lund. Tuul lihtsalt puhub kõik minema :) Iseenesest on talvel neid kohti isegi toredam külastada, sest näiteks joad on armsasti jäässe läinud ja lisaks pole ka turiste nii palju. Mis ei tähenda muidugi, et neid üldse poleks, aga minu meelest on neid nagunii alati liiga palju.

54 m/s? Bljäääääääääääd. Kaart: road.is

Tuul oli esimesel päeval muidugi natuke tugevam, kuid see-eest oli taevas täiesti ideaalselt selge. Jökulsarlonisse jõudel oli muidugi juba parajalt hämar, kuna päevavalgust on siin praeguseks juba üsna vähe. Lisaks kaotasime me umbes tunni reisi alguses, kui saime teada, et SADcars oli öö jooksul omanikku vahetanud ja tänu sellele pidime hoopis tund aega mingisse teise kontorisse kõmpima. Õnneks meie jaoks see midagi muud ei tähendanud ja soovitud auto saime ikkagi soovitud hinnaga.

Dacia Duster

Tee peal Vatnajökulli läheduses tundsime ka eelpool mainitud liivatormi, mis oli siis lihtsalt üle tee lendav must liiv. Liustikult alla tulevad õhuvoolud on lihtsalt niivõrd tugevad, ning tormi tingimustes ilmselt veel kordi hullemadki. Liustikulaguun ise oli kena, veetsime seal chillides ja pildistades (prantslased küll rohkem lõdisedes) pea tunnikese, misjärel päike juba loojunud oli, ning sõitsime sadakond kilomeetrit tagasi hostelisse. Muidugi hostelis tuli välja, et söögitegemise võimalust pole, nii et antud juhul olid elupäästjateks oad ja kiirnuudlid. Midagi erilist õhtul korraldama ei hakanud, õige mitu tundi sai aetud tühja loba ja prantslased kolmekesi ühte tuppa magama topitud, et mina ja sakslane Robert nende pudikeelt kuulama ei peaks.
Tagasiteel sai ka kõik teele jäänud kohustuslikud turistikad ära vaadatud (Skogafoss, Viki must rand, mingi lennukirisu rannas jne), millest esimese hooga mööda kihutatud sai, et mitte ajas ja valguses kaotada. Talvel on seal ikka päris ilus tegelikult, nii et ma julgeks soovitada küll :)

Ma siia muid üksikuid tripijutte muidugi varem pole viitsinud panna, ning ka olemasolevatest võiks tunduvalt rohkem rääkida, aga hei, midagi peab ju ikkagi õlleklaasi taga jutustamiseks ka jääma.
Seniks aga... head algavat sessi mulle ja näeme juba vähem kui kuu pärast kodukamaral :) Kui mahti ja mõtteid tekib, siis kirjutan muidugi veel, sest ikkagi paar nädalat on ju veel jäänud.

Päikest!

Kuidas vaese tudengina ellu jääda?

Islandiga on seotud lisaks ootustele ka palju hirme - siinne elukallidus välismaalase jaoks on lausa müütiline. Kuulsin minagi, kuidas õlu maksab poes 11 eurot ja kiirnuudlid 5 eurot ja palju muudki huvitavat. Otse loomulikult - kuuldused rahakoti surmast on ülepaisutatud. Kuigi mitte just liiga palju :P

Toit ja jook.
Tudeng tahab ju ikka õlut juua ja kõhtu enam-vähem täis hoida.
Alkoholist rääkides, siis kõige soodsam viis (lisaks kodus pruulimisele või mustalt turult hankimisele) on käia Vinbudinis. Vinbudin on riiklik alkoholipoodide kett, mis tähendab omakorda seda, et kogu alkoholi jaemüük (väljaspool baare) on kontrollitud nende poolt ja tavalisest toidupoest midagi alkohoolset ei leia. Noh, kui 2% õlled välja jätta.
Vinbudinis on kõige odavamaks õlleks mõnevõrra üllatuslikult Saku Originaal (269 kr, ca 2.2 eur), millele järgnevad üsna väikese vahega kohalik Polar Beer ja Viking. Kes eelistab kangemat alkoholi, peab kukru kergendamise tõsisemalt ette võtma, sest viina hind algab meie rahas umbes 40-50 eurost pooleliitrise pudeli kohta. 


Toidu hankimiseks on variante õnneks rohkem. Peamise mõistliku hinnaga toidupoodide sortimendi Reykjaviki kesklinnas moodustavad kaubandusketid Bonus, Kronan ja Netto. Bonus on neist ilmselt odavaim, pakkudes samas ka minimaalset valikut - paljudel juhtudel on igast tootegrupist mõni üksik esindaja. Samas on Bonuseid võrdlemisi tihedalt, kuigi avamis- ja sulgemisajad on meie mõistes veidrad kuni väga veidrad. (10-18:30 vms, vahel 12-18 jne). Kronan on kaubavaliku ja avamise-sulgemisaegade suhtes mõistlikum, ka ei ole hindades väga suured erinevused, paraku leidub neid linnas vähem. Netto24 on aga, nimele vastavalt, avatud 24/7, kuid kesklinna ümbruses leidub teda paraku vaid üks (sadamas).
Kindlasti ei ole mõtet käia 10-11's (harilikult avatud 24/7) muul põhjusel kui bussipileti ostmiseks, kuna hinnad üldjuhul on seal mitmekordsed. Üldjuhul on nende sihtgrupp vist ka rikkad (aasia) turistid.

Rääkides toiduhindadest, siis üldjuhul on kuivainete (makaronid, riis) hinnad mõistlikud, küll aga võtab pisara silma mõningate piimatoodete, nt juustu hind (odavamad ca 1200 kr/10 eur 1 kg). Samuti on võrdlemisi kallis osta lihatooteid (kui mingid viinerid vms välja arvata). Liha hind võib vabalt jääda vahemikku 1500-3000 kr/kg, sama on ka kala puhul. Konservkala on küll odav, aga kes seda nii palju ikka süüa jaksab. 500 grammise Bonuse "leiva" eest tuleb välja käia u 138 kr (natuke üle euro), kuid selle eest saab mingi veidra saialaadse toote, mis pole ka eriti hea ja hakkab ruttu hallitama. Kallimad leivad aga on sama koguse kohta tunduvalt kallimad (kuni 495 kr), lisaks tavalistes poodides ka korralikku musta leiva laadset asja ei ole (need välimuselt justkui on, on mingid magusad). Lisaks on munade hind üsna kõrge (10 muna ca 500 kr). Puu- ja juurviljade hinda ma ausalt öeldes täpsemalt vaadanud ei ole, neid olen soovi korral lihtsalt ostnud, aga üldiselt eriti kallid nad ei ole.
"Positiivse" poole pealt kõneledes on uskumatult odav rämpstoit. Suure paki Pringlesi krõpse saab kätte näiteks u. 1.2 euroga, 0.5 liitrise Pepsi Maxi aga ca 80 sendiga... Erinevad koolajoogid tunduvad siin üldse kuidagi liiga populaarsed olema, eriti arvestades asjaolu, et rumm on kallis...

Kui on soov baaris käia, siis kõige kasulikum on mobiili tõmmata Iceland Grapevine poolt tehtud Appy Hour, mis hoiab silma peal Reykjaviki õllekatel ja jagab infot neis kehtivate happy houride ja nendega kaasnevate (õlle)hindade kohta. Etteruttavalt võib öelda, et ülikooli juurde kuuluvas Student Cellaris on happy houri ajal õllehind tudengile ca 500 kr (4.x eur), muul ajal 590 kr (mis on väga soodne). Kui tudeng ei ole ja õnnetund kusagil parasjagu käimas ei ole, on ilmselt parim variant järve kõrval peatänaval asuv Ölsmildjan, kus õlle saab kätte samuti 590 kr eest.
Samas, kui rahast väga ei hooli, on õlle eest väga edukalt võimalik välja käia ka 1200 kr (ca 10 eur).

Väljas söömiseks on tudengile mõistlikke võimalusi pigem vähe ning nendest on tehtud ka mõned kokkuvõtlikud leheküljed (näiteks see). Üldiselt on üks parimaid variante Domino's Pizza, kus on võimalik saada teisipäeviti täiesti mõistliku suuruse ja kolme kattega pitsa kõigest 1000 kr-ga (ca 8 eur). Hilistel õhtutundidel linnast tulles on hea variant ka näiteks mõne hotdogiputka külastamine (hinnad vahemikus 350-450 kr, võib-olla kohati ka rohkem), kuid suurusjärk 3-4 eurot võrdlemisi keskpärase viineriga saia eest... noh, leidub ka mõistlikumaid võimalusi raha kulutamiseks. Üldiselt ma ilmselgetel põhjustel siin väga palju väljas söönud ei ole, nii et selles osas leidub kindlasti ka pädevamaid inimesi


Kokkuvõtteks julgen öelda, et kuigi hinnad on kõrged, harjub sellega mõne aja jooksul ära, ning varuda tuleb korralikult sääste, kui on plaanis siin terve semester inimese kombel ära elada. Keskmiseks kulurahaks iga päeva kohta võiks arvestada vähemalt 15-20 eurot, et oleks igaks juhuks olemas ka puhver, kuna ainult toidu peale sellist raha ikka iga päev ei kuluta :)

Liikumine ja liiklemine

Kuna Island on suur ja lai, tekib tahes-tahtmata vajadus siin ringi liikuda. Kui eelarve on piiratud, on tegelikult võimalusi üsna vähe - ronge siin ei ole, lennata on kallis, mis tähendab, et keskmisel vaesel tudengil tuleb ikkagi maanteid kasutada.

Kõige odavam viis, kaotamata samas iseseisvuses ja mobiilsuses, on rentida auto. Rendifirmasid üle Reykjaviki-Keflaviki on palju, suur on ka hinnaskaala. Pakutakse kõike, alates pisikestest Kia Riodest ja VW Polodest kuni suurte Arctic Trucksi superdziipideni välja. Oluline on autojuhina omale selgeks teha, kuhu on plaan minna ja kuhu teatud tüüpi autoga üldse tohib minna, sest teed liigituvad üldjuhul kaheks - harilikud maanteed ja F-teed.
F-teed on maanteed, mis on niiöelda kõrgmaa pinnaseteed, ehk neid ei hooldata eriti ja teekate on see, mis ta peale saha üle käimist sinna jäänud on. Hoolimata sellest, et sageli on nad üsna normaalses seisukorras, ei ole lubatud sinna kaheveoliste rendikatega ronida. Põhjus on lihtne - kuna erilist infrastruktuuri seal ei ole, ei ole ka jõgedel sildu, mis tähendab, et jõest tuleb autoga lihtsalt läbi sõita. Kuigi üldjuhul jõe ületamine autodele probleeme ei valmista, tuleb siiski veenduda, et vesi ei jõuaks mootori õhuvõtuavani (sh vältida laine tekitamist läbi sõitmisel). Nelivedu on jõe ületamisel pigem ettevaatusabinõu, sest kui rattad kraapima hakkavad, pole sealt enam meeldivat varianti auto välja saamiseks. Igaks juhuks mainin kohe ära, et kindlustused üldjuhul ei kata mitte ühtegi vigastust, mis on tekkinud veekogudes sõites :)

Kindlustused üldjuhul eriti varmad midagi kindlustama pole, ning kõige odavamate pakettide puhul tuleb arvestada üsna kopsakate omavastutuste ja olematu kindlustuskaitsega, seetõttu tuleks kindlustuspaketid alati ükshaaval läbi vaadata, et vältida teel olles ootamatusi. Kui roolis on lepingus mitte ettenähtud juht, ei korva kindlustus enamasti mitte midagi, samuti juhul, kui kaheveoline auto tabatakse F-tee peal sõitmast. Sel juhul on võimalik ka leppetrahvi rakendumine.
Ka mitte-F teed võivad sageli pakkuda üllatusi. Mõningates kohtades (nt Westfjordides) on ka harilikud põhimaanteed kohati kruusakattega ja sageli väga järskude tõusude-langustega, millest tulenevalt võib algaja või nõrgema närvikavaga juht sealsetes serpentiinides väga lihtsalt teha viga endale ja/või autole. Teedel võib esineda kivimürakaid ja auke, teede ääres puuduvad sageli turvapiirded (eksimuse korral kukkumine alumisele korrusele), sügise poole võib esineda vajadus kettide järgi. Antud teed on küll väikeautoga läbitavad, kuid sellest hoolimata oleks mugavam seda teha vähemalt linnamaasturiga.
Loomulikult tuleb arvestada ka ilmaga - tuul kombinatsioonis vihmaga on avatud maastikul asuvate teede puhul väga ebameeldiv kooslus. Võimaluse korral tormiga ei soovitaks väheste kogemustega juhtidel üldse sõita.
Ning loomulikult, millega iga Islandil sõitja arvestama peab... lambad. Igas mõõdus, igal pool. Teede ääres ja teede peal. Loomaga kokkupõrget kindlustused üldjuhul ei kompenseeri, nii et silmad tasub lahti hoida.

Autost järgmine tudengisõbralik variant vähemalt Reykjavikis ja selle lähiümbruses on bussiliiklus. Kohalik bussifirma (Straeto) korraldab bussiliiklust Reykjavikis ja lähiümbruses, niisiis on võimalik võrdlemisi mõistliku hinnaga saada Reykjavikist nii Borgarnesi, Selfossi kui Reykjanesbaeri. Bussid liiguvad ka kaugemale, aga nende pileti- ja hinnasüsteemiga ma ei ole vähemalt hetkel eriti kursis. Linnas sees liikumine käib kas telefonirakenduse või üksikpileti abil. Üks pilet kehtib tund aega, selle aja jooksul on võimalik kenasti teha linnas korralik tiir mitme eri bussiga, või sõita kesklinnast näiteks Akranesi (pileti kehtivusaega vaadatakse bussi sisenemisel, poole sõidu pealt keegi välja ikka ei viska). Üksikpilet on loomulikult võrdlemisi kopsaka hinnaga (440 kr). Turismifirmadele kuuluvate bussidega on loomulikult võimalik sõita ka mitmete vaatamisväärsuste juurde (nt Landmannalaugarile viib spetsiaalne kõrgeks tõstetud buss. Hind on muidugi ca 90 eur ühe otsa eest...).
Ja... alati on võimalik hääletada :) Reykjaviki kesklinnast on võimalik ka mitmele poole riigisiseselt lennata, kuid praegu ei oska ma selle variandi kohta väga palju informatsiooni jagada. Iseenesest lennuvälju on saarel palju. Kesklinnas asuva kohta saab rohkem informatsiooni siit.


Rääkides natuke ka kohalikust tänavapildist just sõidukite osas, siis eriti torkab silma suur nn. superdžiipide osakaal. Superdžiibid on maasturid, mis on ümber ehitatud enamasti kohaliku Arctic Trucksi poolt laiatarbemaasturitest, näiteks Land Cruiseritest või Hiluxitest. Enamasti piirdub ümberehitus kerge vedrustuse täienduse ja suuremate ratastega, aga leidub ka ekstreemseid variante (nt. Mercedese väikebussist ümber ehitatud maastur või Dodge RAM-ist tehtud monstrum).


Ka vanemate autode baasil superdziipe liigub palju, paljud neist on vanad "ameeriklased", sageli kaubikud.

Enamasti on superdžiibi omamise taga ikkagi praktiline vajadus, eriti juhul, kui töö või maakoht asuvad keskmaal ja forsseerida on vaja veekogusid või lumist pinnast. Ka erinevates kohtades reisides (nt Landmannalaugaril) oli näha, et kohtades, kus linnamaasturid läbi jõe sõitmiseks kohta pigem valisid, läbisid supermaasturimehed jõe ilma kiirust alandamata võrdlemisi suvalisest kohast.

Üldiselt on tänavapilt sarnane Euroopale, linnas sees liigub palju väikeseid autosid, lisaks on populaarsed elektriautod. Sageli võib näha linnas kõrvuti foori taga seismas Nissan Leafi ja mõnd tossavat superdžiipi. Kuna Ameerika mõjud on samuti arvestatavad, siis uunikumautodest enamuse moodustavadki just vanad maanteelaevad, millega suveõhtuti Harpa parklas kogunetakse, et siis hiljem läbi linna kruiisida. Sama on mootorratastega, linnas sees on tooni andmas peamiselt erinevad Harleyd, seevastu maanteed on jällegi peamiselt sakslaste (BMW) pärusmaa. Tundub, et linnas kõvatatakse ka pigem korralike autodega (erinevad maasturid ja sportautod), suvaline neljarattaline BMW pigem inimeste meeli ei eruta. Kuna tänavad on kitsad ja parkimine sageli keerukas, on näha hulgaliselt vähem või rohkem kortsus autosid, millest mitmed on juba roostegagi sinasõbraks saanud. Puhtalt spekulatsiooni tasandil pakuks, et remont ei tasu ennast lihtsalt ära. Ringi liigub ka palju naljakate numbrimärkidega autosid. Tundub, et nende kasutuselevõtt on võrdlemisi odav :)

Muidugi tasub mainida, et absoluutne rahva lemmik linnas on... Dacia Duster. Tegu on ilmselt kõige odavama võimaliku 4x4 autoga, mistõttu on ta populaarne nii eraisikute kui rendifirmade seas. Eriti palju liigubki neid eelkõige linnast väljas turismiatraktsioonide juures. Otseloomulikult kohtab vahel ka venelaste superdžiipi ehk Lada Nivat. Aga siiani pole ma näinud mitte ühtegi VW Passatit... :)

Liikluse mõistes on islandlased eestlastega võrdlemisi sarnased. Tartus sõitnu saab üldjuhul Reykjavikis asja käppa ruttu, juhid on ehk törts leplikumad erinevate vahele trügimiste ja ringteedelt valesti väljumiste suhtes, samas 80 alas 100-ga sõita meeldib neile sellegipoolest. Kindlasti tasub linnas sees arvestada suvaliselt teed ületavate jalakäijatega ning sellega, et nad helkureid üldjuhul ei kanna. Samuti ei ole ülekäigurajad meie mõistes väga hästi tähistatud (sageli ristmikel vaid aimatavad), mistõttu võõral juhil tasuks kohe eriti tähelepanelik olla. Ulmeline on muidugi tõsiasi, et hoolimata Islandi väikesest rahvaarvust (kokku vähem inimesi kui Tallinnas), suudetakse peatänavad hommikul ja õhtul ikkagi konkreetselt umbe sõita ja tekitada vähemalt korraks tõelise metropoli tunne. Samas õhtutundidel ja päevasel ajal liigub autosid pigem vähem kui rohkem.

Islandi Ülikool - Háskóli Íslands

Leian, et väikest kirjatükki väärib ka siinne ülikool. Muidugi pole tegu nii suursuguse ja pikaealise ülikooliga, kui seda on meie Alma Mater, kuid see ei tähenda, et ta grammigi halvem oleks. Muidugi oskan hetkel rääkida peamiselt ainult siinsest maateaduste osakonnast, vähesel määral ka haridusteaduste osakonnast.

Geoloogia, otseloomulikult, mida mina hetkel kirjade järgi siin õpin, on loomulikult väga tugeval tasemel, kuna Island ise on ju geoloogiline superstaar oma vulkaanide, laavaväljade, geotermaalsete alade ja millega iganes veel. Kuna praktiliselt 100 km raadiuses Reykjavikist on näha valdav osa erinevaid geoloogilisi nähtusi, on klassis istumine enamasti kombineeritud õues käimisega, et saadud teadmised kohe ka praktilise väljundi leiaks. Ütleme ausalt, eks mu natuke lünklik geoloogiataust muudab asja natuke vähem efektiivseks, kuid huvitav on sellegi poolest. Puhtjuhuslikult olen avastanud mitmetest ainetest ka kattuvuse oma tegeliku uurimisteema - GNSS ja GIS valdkondadega, aga natuke kitsamas ja rakenduslikumas plaanis.
Geoloogia poole pealt ei oska õppetöö korraldusele suurt midagi ette heita. Ained on nominaalmahult küll üsna suured (keskmiselt 6-10 ECTS), kuid liigne koormus ei tapa. Olen samas kuulnud teiste valdkondade üliõpilastelt, et mujal peab kirjutama ebamõistlikult palju koduseid esseesid, samas kui meie kodutöödeks on peamiselt arvutamine. Noh, võiks ju öelda, et oma erialavalikus on nad ikkagi ise süüdi :), kuid kindlasti leidub ka vahvamaid meetodeid õppimiseks. Noh, näiteks grupitöödena füüsikaliste arvutuste tegemine...
Välitööd on üldiselt nädalavahetuseti, lühemate retkede korral ka nädala sees, nii et siia tulija peaks kindlasti arvestama mõningate kuuepäevaste koolinädalatega. HI nimelt nõuab, et õpilased sihiksid 30 ECTS poole, nii et lusti ja lillepidu on selle võrra vähem :)

Õpilasteni jõuab info väga mõnusa ja ülevaatliku õppeinfosüsteemi, UGLA (isl. k. öökull) kaudu. Seal kajastuvad lisaks tavapärasele õppimisega seotule ka näiteks antud päeva menüü, üldised üritused koolis sees ja ka tulevased tähtajad.

Natuke tüütu on, et haridusteaduste osakond kasutab lisaks ka moodlet (mis funktsionaalsuse poolest on öökulli analoog), aga noh... Tartu Ülikool on seda teinud juba kaua-kaua. Lootkem, et uus ÕIS asja parandab.

Õppehooned on meeldivad ja kaasaegsed, kõige vanem hoone, mis siiani kasutust leiab, valmis aastal 1934. Lisaks on kõigil hoonetel juurdepääs sööklale, mida ei saa näiteks LOTE maja kohta öelda... Lisaks on paljud hooned avatud kuni hiliste tundideni, mis tähendab, et pole veider näha kell 10 pühapäeva õhtul inimesi mõnes hoones istumas ja rühmatöid tegemas.

Asi, mis mulle isiklikult natuke veider tundub, on üldine "tolerantsuse" rõhutamine igal sammul. Näiteks praegu on ülikoolis toimumas võrdse kohtlemise päevad, mille sisust mul pole üldiselt aimugi, aga kirjade järgi peetakse loenguid teemal "sallivus" jne.
See pole ainult HI omapära, vaid pigem Islandi üldiselt, aga eks mulle kui pimedale idaeurooplasele ongi mõningad liberaalsed asjad imelikud :) Aga leian siiski, et tolerantsust pole vaja täiskasvanud inimestele reklaamida, vaid see peaks tulema iseenesest.

Reykjaviki linnast ja elust siin

Reykjavik on... ilus! Hoolimata asjaolust, et tegu on Islandi suurima linnaga, kus koos eeslinnadega elab vaat et üle poole Islandi rahvastikust, on tegu siiski meeletult armsa, Tartut meenutava linnaga.

Linn ise on päevasel ajal väga tegus - autosid voorib päeva jooksul edasi-tagasi meeletutes kogustes, liiguvad turismibussid, kitsastel tänavatel üritavad parkimiskohti leida ülegabariidilised maasturid... kõik on justkui nagu suurlinnas. Ühe väikese vahega - nimelt on jalakäija siin kuningas. Liikudes jala oled sa praktiliselt immuunne autode vastu - autod aeglustavad ülekäiguradade juures juba kaugel, vahepeal isegi juhul, kui foor neile rohelist näitab. Algul tundus selline käitumine kergelt üllatav, arvestades seda, et sõidustiililt tunduvad juhid eestlastest pigem äkilisemad ja ka pasun lastakse tunduvalt kergemini käiku. Äkki on selle näilise tormakuse all peidus siiski põhjamaine rahulik meel? Ei tea :)

Aga Reykjavik üldiselt tekitab siin ringi liikudes väga turvalise tunde. Politseid kohtab väga vähe, sireene kuuleb harva, lapsed jooksevad ja möllavad ringi ilma erilise järelevalveta, isegi kõige uhkemad jalgrattad on üldiselt lukku pandud ainult moe pärast. Rääkimata siis sellest, et autouksi sageli lukku ei panda ja ka võtmed jäävad ette. Siis aga mõtled et... see ju peakski nii olema!
Tõsisemate korrarikkumiste, alkoholist tingitud lollustega jne tunduvad enamasti hakkama saavat loomulikult turistid, kes kontsentreeruvad südalinna ümbruses. Kuritegevusega tegelevad peamiselt idaeurooplased, nii et kohalike mõningane vastumeelsus turismi ja Ida-Euroopa suunal on täiesti mõistetav. Turismiga kaasnevatest probleemidest kirjutan võib-olla mõnes edasises postituses, täna ma sellel ei peatuks.

Linna heakord on samuti eeskujulik - tänavad on puhtad, inimesed väärtustavad oma elukeskkonda. Väikese erandiga südalinnas muidugi :) Tänavaid kaunistavad rohked kaunid maalingud majadel ja lagunenud maju linnas sees on üldiselt väga vähe - eks kinnisvarahinnad ja üüriturg on pannud omanikud liigutama. Seda idülli rikub mõnevõrra liberaalne suhtumine suvalisse "neegrigräfitisse", ehk siis isegi kesklinna hoonetel leidub mõnikord üsna sisutühja sodimist, mis Tartus ilmselt ruttu maha pestaks

Inimesed spordivad samuti palju, ning seda toetab igakülgselt ka linn. Rajatud on mitmeid ujulaid, mis varieeruvad väikestest 25 meetristest 4 rajaga basseinidest kuni täismõõdus olümpiabasseinideni. Köetud on nad loomulikult maa seest tuleva soojusega, ning seetõttu avatud ka talvel. Loomulikult kuulub iga ujulakompleksi juurde assortii erineva temperatuuriga hottubidest, mõningad saunad ja mullivannid, mis teevad neist väga ideaalsed kohad lisaks sportimisele ka lihtsalt lõõgastumiseks. Seni veel olen ma basseinidest nii vaimustuses, et ehk tulevikus kirjutan nendest pikemaltki.

Nädalavahetuseti muutub Reykjavik loomulikult peolinnaks, sest lisaks turistidele, kes end igal õhtul kooma tõmmata üritavad, tulevad välja ka kohalikud, kes muul ajal töötavad või õpivad. Üldiselt keskmine reede/laupäeva pilt on üsnagi sarnane Tartule - üldiselt ollakse enam-vähem viisakuse piirides, küll natuke lärmakamad, aga leidub ka padutongis olijaid. Eriti paistavad sellega silma ameeriklased. Noh, vaja demokraatiat tuua ju :) Aga veel enne kui uus nädal alata jõuab, on tänavad uuesti puhtad ja elu läheb vanamoodi edasi. Väljas joomine on muidugi üldjuhul rikkamate inimeste teema, minusugune vaene tudeng seda siiski tegema ei kipu :)

Tere!

Ma olen üldiselt päris halb blogipidaja. Tegelikult on see vist lausa esimene kord, kui ma seda teen, aga mingil hetkel hakkasin tundma, et võiks siinse kogetu kuidagi ka kirjapilti panna, muidu on vanaduses ainult fotod vaadata, aga emotsiooni ja juttu mitte kusagil :)

Ühesõnaga - miks ma siin üldse olen? Vastus on tegelikult üsna lihtne - magistri lõpp lähenes suure hooga ja... kuidagi ei tekkinud tunnet, et tahaks juba suureks saada, tööle minna ja pensioni ootama hakata. Seega sai uuritud variante ja... noh, tudengitele on variante meeletult. Ja siin ma nüüd siis olen, Reykjaviki kesklinnas arvuti taga, koolitükid tänaseks tehtud ja mõtlen, mida õhtuga uuesti peale hakata. 

Aga miks Island? Vastus jällegi üsna lihtne - nimelt oli see kõige huvitavam/kaugem riik, kuhu Erasmusega minna saaks. Õudusjutud elukallidusest hirmutasid küll ära, aga kes püüab kõigest väest, sellel mädanevad aerud... ei, see vanasõna käis vist ikka teisiti. Lühidalt öeldes, kui kõigist nendest juttudest pool ära võtta, siis saab enam-vähem adekvaatse pildi ette küll :) Ja otseloomulikult - siin väriseb, purskab ja tuulutab!

Edaspidi kavatsengi hakata jagama aeg-ajalt eelkõige huvitavaid tähelepanekuid kohalikust elust, loodusest ja ühiskonnast. Millised kingad millise kleidiga sobivad, uurige aga kusagilt mujalt :) Kindlasti ei saa sellest klassikalist tudengi travel/elustiiliblogi, kus reklaamitakse uusimaid seikluskaameraid ja postitatakse pilte pidudest üle maailma. Aga elame-näeme :)